Uus päev- uued seiklused. Või siis eilse seikluse jätk.

Olá!

Esimene öö edukalt seljataga. Magasin vist hästi. Lennule eelneval ööl sai kuskil 3h  magada ja lendude ajal veidi tukastada. Pikk päev seiklemisega ja magama läksime suhteliselt vara. Mina ronisin kuskil pool kümme juba voodisse. Õnneks olin kaasa võtnud silmadele maski ja kõrvatropid magamiseks. Neid läks vaja! Koerad hauguvad siin öösiti päris hullusti. Ja hommikul ka.

Puhkasin kenasti välja ja esimest korda tegin silmad lahti meie aja järgi kell 5. Tallinna aja järgi kl 7 hommikul. Ilmselt vajab veidi harjumist ka ajavahe. Igatahes pole siin kell 5 veel midagi teha ja punnistasin tunnike veel magada.

Veidi peale kuut ärkasin uuesti ja siis jäin juba telefoni näppima. Tõusin peatselt ja otsustasin hommikusele sörgile minna. Tegin ümbruskonnale väikse ringi peale. Leidsin teise pesumaja! Kuna korteris pesumasinat pole, siis võtsin eile eesmärgiks pesumaja leida.

Kuidas me eile aga lõpuks korterisse pääsesime?

Alinal oli õnneks igaks juhuks mingi number antud. See oli siis korteriomaniku number.

Võti oli pandud ukse kõrval olevasse koodiga karbikesse:

See must kate tuli alla tõmmata, sinna sai meile antud koodi panna (nagu reisikohvritel näiteks, keeratavad kettad numbritega) ja siis mingist nupust tõmmata, õige koodiga avanes korpus ja seal olid siis minu võtmed. 

Need võtmed aga juuresolevat ust ei avanud. Helistasime omanikule. Vastu võttis tema tütar, sest väidetavalt oli emal hääl ära ja ei saanud rääkida. Tegelikult aga meie arvates ei osanud ta inglise keelt lihtsalt. Rääkisime olukorra ära, ta tõlkis emale ja siis tõlkis meile ema vastuse. Helistas veel mitu korda tagasi, et kas oleme õige ukse juures. Enda arvates olime.

Lubati siis keegi kohale saata, pidime ootama lihtsalt. Soovitasid veel uksekella lasta, et äkki keegi laseb meid tuppa. Me helistasime mitu korda läbi aga mitte keegi lihtsalt ei avanud.

Vahepeal ilmus keegi mees välja, oli helistanud majas olevale koristale? Kes seespoolt ukse lahti tegi. Mainiks veel, et inglise keelt räägitakse siin VÄGA minimaalselt :D Põhimõtteliselt seletasime käte ja jalgadega oma mure ära. See härra siis tõmbas traati kuskile. Koristaja tõi meile oma emergency välisukse võtme kuskilt. Siis korrutas pidevalt, et me võtit ära ei kaotaks, talle tagasi annaks hiljem kindlasti ja et kuna seinad kostavad kõik läbi, siis ei tohi liiga kõvasti rääkida, kisada ega pidusid korraldada :D 

Ilmus välja teine onkel, kes teadis juba natuke rohkem asjadest. Seletasime uuesti käte-jalgadega olukorra ära. Härra helistas kellelegi. Tuli välja, et sellele samale tütrele. Selgus, et olime ikkagi vale ukse juures. Võti oli küll siin ukse jurues aga avab nurga taga teist ust :D NOh, poteito-potata :D

Saime siis õigest välisuksest sisse, õigesse korterisse ja avas isegi õige toa ukse. Mina sain oma tuppa siis.
Aga Alina võtmekimp oli ikka puudu. Püüdsime siis seletada, et tal ju ka tuba, et kus see võtmekimp on. Härra helistas taas. Seletasid omavahel, üritas Alinale seletada aga no asja ei saanud. Ma viisin vahepeal asjad tuppa ära ja vaatasin ringi. Vahepeal oli telefon Alina kätte antud ja seletasid seal omaniku tütrega teise võtmekimbu asukoha kohta. Ei mingit tulemust. Kumbki ei saanud teineteisest aru. Ma juba aimasin, kuna selle õige ukse juures, kust me sisse tulime oli samasugune karbike, et Alina võtmed võivad seal olla. Võtsin telefoni oma kätte ja küsisin üle ning voilà, Alina sisestas oma koodi ja saigi võtmed kätte. Kui kohvrid ja kotid olid ära pandud, siis hakkasime korteri peal ringi vaatama.

Me avastasime end ühika tüüpi korterist. Väga mustast ja räpasest kusjuures. Tolmurullid, lahtised pikad mustad juuksed, köögi põrand rasvane, pliidi seisukord- oeh, prügikott ajas üle ja all oli mingi plekk. Ühesõnaga-õudus! Kirjade järgi pidi olema 3 bathroom´ i. Tegelikuses oli üks kus töötas ainult WC pott ja kraanikauss. Duššiosa ei funka, sest äravool on kinni pandud ja ei dussiotsikut ega kraani seal polnud. Kabiini osas oli mingi koristusvahend laiali läinud- kuivanud ja juukseid täis-rõve, vanad potsikud ja tosin vetsurullide jäänuseid. Peegel oli pritsmejälgi täis, seda pole vähemalt aasta puhastatud. Külmkapp on riknenud ja mitteriknenud toitu täis. 

Elutoas on üks diivan, laud ja toolid. Üks tugitool ka ja riidekuivatusrest. Kellegi meesterahva riided kuivasid seal, ja mõned naisterahva riided ka. Igal pool. Seljatugedel püksid ja diivanitoel sokid. :D

Me olime veits šokis. 

Otsustasime hiljem kirja kirjutada Uniplaces kontorisse ja firmale, kes vahendab seda korterit. Lisasime pildid juurde.

Siis läksime suuremat toidupoodi otsima. Kuskil 20 m in kaugusel on Säästumarketi tüüpi Pingo Doce.

Saime sealt esmavajlikud asjad ja vett ostsime ka, kuna me ei tea, kas kraanivesi o n siin kõlbulik või mitte. Kuigi kohale jõudes võtsin desloratadiini sisse ja jõin kraanist lastud vett. Ei juhtunud nagu midagi.

Tagasi tulles olid rasked kotid käes ja kell kuskil 16 paiku. Lõõskav päike otse peale ja ilge palavus. Enne jõudsin veel kiiruga näole päikesekaitset määrida. Kaelale ja mujale ei pannud. Ja seda oli õhtul tunda. 

Pakkisime asjad lahti. Ma tegin endale kiirelt süüa, lõikasin puuviljad lahti ja kumbki kadus oma tuppa.

Alinal oli meel täitsa kurb ja kirjutas kurja kirja. Ma sõin kõhu täis ja mõtlesin veel jalutama minna linnapeale. Tegin ostetud puhastusvahenditega kiirelt kapi ja pinnad puhtaks, pakkisin asjad lahti ja läksingi linnapeale jalutama.

Peaks mainima, et nii kui päike loojuma hakkas ja silmapiiril enam polnud, läks väljas ikka päris jahedaks. Mul oli jakk küll peal aga kapri pükstega olid sääred paljad ning oleks tahtunud midagi soojemat selga ikka. 

Tegin ümbruskonnas korterist vasakule kiriku poole tiiru peale. Leidsin esimese pesumaja ja läksin varakult magama ära.

Mõned õhtuse jalutuskäigu pildid ka: