Seiklus Lissaboni ja muinasjutulisse Sintrasse, osa I

Meie haiglas ja nagu hiljem selgus, siis üleriigiliselt oli tervishoiutöötajatel plaanis streikida möödunud nädala neljapäev-reede. Tükk aega ei teadnud meie, kas saame siis selle puhul neljapäeva praktikast vabaks või mitte. Kolmapäeval selgus, et praktikale tulema ei pea ning seega tuli ära kasutada olukorda, et meil on korraga 4 vaba päeva ning põrutada kuskile kaugemale. Me kaua ei mõelnud! Kohe oli plaan Lissabon ja Sintra! Juba päeval ostsime vajalikumad  bussipiletid e. siis Porto- Lissabon- Porto ning väikesemad sõidud näiteks Lissaboni ja Sintra vahel rongiga jätsime jooksvalt ostmiseks.
Haiglas saime kohe palju soovitusi, et kuhu minna ja mida näha ning mul oli Portugali turistikas raamat kaasas ning märkisime sinna tärnikesi aga hoolega.
Õhtul läksime veel ekspromt kinno Deadpooli vaatama ning kes mu stoorisid ei vaata Instas, siis kinodes on siin keset filmi ette nähtud ca 10 min paus, et kõik minipõied saaksid rahulikult tualetis ära käia :D
Jõudsime päris hilja koju ja siis pakkima. Mida võtta kaasa 4 päevaks? Ööbimised olid meil bookitud hostelites. Pm sellised noortele reisijatele mõeldud narivooditega toakesed. Kuskil ma mäletan, et polnud linasid kirjas ja teises kohas, et rätikud on ekstra feega. Oh well. Võtsin väikse õhukese matkarätiku igaks juhuks kaasa ja lootsin, et joppab.
Ja oi kuidas meil joppas! :D Terve see reis oli üks suur vedamine tegelikult.
Hommikul startisin hea ajavaruga, et jõuda varakult õigesse bussipeatusse, ütlesin veel Janale ja Polinale ka, et buss läheb küll 7.15 aga katsume kl 7 kohal olla. Teades mõningaid hilinemisi ette.
Olin enda arust õiges kohas juba 6.45 ja võtsin pargipingil istet. Tüdrukud veel helistasid kl 7, et kus siin täpselt minema peab. Ja siis me saime aru, et me oleme erinevates kohtades ja mina olin vales asukohas :D Jooksin elu eest ja leidsin takso. Taksojuht ütles, et selleks kellaks õigesse bussikasse jõuab ainult vilkuritega. Palvetas ja kihutas nagu ehe Schumaher aga kohale ta mu tõi ning õigeks ajaks ka veel. Bussiga trippisime 3 tundi. Vahepeal hakkas vihma sadama ning kohale jõudes pakkisime oma vihmavarjud lahti.
Esimese asjana otsustasin FLying Tigeri üles otsida ja mõne odava telefonilaadija osta, sest minu oma oli ca nädal aega varem sussid püsti visanud.
Veendusime veel korra, et googlemaps keeldub siin Portugalis korralikult töötamast. Nii kui vahepeal ekraani kinni paned, siis järgmisel hetkel võib ta sulle juba vastassuunda näidata. Selles oleme korduvalt ka Ristiniga eelnevalt veendunud.
Sealsamas kaubanduskeskuses tegime päeva esimese mõnusa söögi ning seekord otsustasime hiinaka kasuks. Ning hästi tegime. See oli ülimaitsev lihtsalt. 5 erinevat rooga sai valida 6.20€ eest.

Jook hinna sees. Üldiselt on Portos lõunasöögid kallimad, Lissbonis avastasin, et soodsamad.
Edasi läksime juba hostelit otsima ning tegime mõnusa jalutuskäigu läbi linna. Ja nägime gelateriat. Ja muidugi ostsime jäätist! :D Seekord otsustasin mina madli ja basiilika kasuks. Mhm, just! Basiilikumaitseline jäätis. Ülihea!
Teepeal jäi meile veel ette mingi laat, kust haarasime mureleid ja maasikaid hostelisse kaasa.
Hästi tavalised on siin sellised toidutänavad,
kuhu inimesed lõunaks sööma tulevad. Hetk enne oli veel suht vabalt ruumi liikuda ja siis sekundiga on kõik kohad täitunud lõunatavate inimestega. Järjekorrad on teinekord meeletud, värsket ja kuuma toitu laotakse pidevalt juurde ning laudade koristamiseks on eraldi inimesed, kes sinu lahkudes koheselt laua puhtaks ja korda teevad, et järgmised einestajad saaksid istet võtta.

Valge jäätis on basiilikuga ja mandli oma sinakas, väidetavalt olla see spirulinast. Mandli oma maitses nagu martsipan ( I love it, you know that right?!) ja basiiliku oma maitses oivaliselt. Muidu maitseb mulle ka basiilik väga, seepärast maitses ilmselt ka jäätis. See oli õrnalt magus ja parajalt basiilikune.

Maasikad olid lausa enormous suured aga kahjuks mitte kõige paremad. Suht vesised ja järgmisel päeval nad enam väga söödavad polnud. Murelid see-eest aga küll.

Mutike, kes neid müüs oli muidugi kaval, kuhjas meile hulgi. Inglise keelt ta ei rääkinud ja no kahju oli ka mitte osta talt tegelikult.
Härdameelne nagu ma olen vanema generatsiooni osas. Oh well...

Hostelisse liikusime mööda künkaid üles-alla. Siin on need veel suurema kaldega ja pikemad kui Portos! :D Seega hea trenn lisaraskusega. Mul olid õnneks asjad seljakotis, niiet jaotus enam-vähem mõnusalt. 

See tänav oli alla jõudes veel selline, et  dšiizaz kraist kuidas sealt autod üldse sõidavad. No sellised on muidugi enamus Portugali tänavatest :D Aga ju see on neil veres ja kõik saavad kenasti hakkama. 

Seiklesime ja jalutasime oma hostelini. Mis oli suht vanalinnas ja ümberringi toimus kogu aeg mingi melu. Ning öösel ei pidanud kaugele kooserdama. Lissaboni hostelis saime oma toakese kätte. Seal oli 2 nari ja õnneks kedagi neljandat meile ei lisandunud, seega oli enam-vähem privaatne olemine oma pisikeses toakeses. Rätikud pidime 2€ rentima. Vannitoas oli 2 dussikabiini ja üks tualett. Sealsamas kraanikauss. Köök ja kõik muud toad-koridorid olid elu näinud ning mingi kummaline vana puidu lõhn oli ka üleval aga no linad olid puhtad (lõhnasid ka puhtalt, mul kiiks sellega), kõrvatropid ja silmamask olid mul kaasas, seega magada sain rahulikult ja kenasti. Keegi mujal ei lärmanud ka, õnneks olid enamus rahulikud ja väga me kedagi ei näinud.

Hästi palju on siin tänavatel lagunenud ja äsjarenoveeritud maju. Selline ühest äärmusest teise on suht vaatepilt. Algselt arvasime, et tegemist on omanikute majdega või muud taolist. Nagu hiljem meie Sintra seiklusel selgus, et tihtipeale on pärijaid palju ning ei suudeta omavahel kokku leppida müümises-mittemüümises või hinnas ning nii need majad aastakümneid vananevad ja seisevad. Niiet kel vaba finantsi, siis ma arvan, et siit saaks hea hinnaga omale hea suvituskoha tekitada. Ise tahaks ka :D

 Kui seljakotid said hostelisse visatud, seadsime sammud linnapeale. Aega oli ju ometi vähe ja näha oli justkui palju. Mis aga ei tähenda, et meil plaan oleks olnud. Esimese pärastlõuna võib kokku võtta kui sihitu kulgemine ja Lissaboni nautlemine. Sattusime ka parlamendihoone ette, kus tervishoiutöötajad rahumeelselt streikisid. Sellist meeldivat ja rahulikku streiki ma polegi enne näinud. Inimesed suhtlesid omavahel, vahepeal oli kuulda mõni vile ja üldiselt olid seal loosungitega. Väga palju neid polnud ka. Aga siiski oli kõikorganiseeritud ning politsei poolt oli neile turvalisus tagatud ja autod ei saanud tol päeval sinna piirkonda sõita. Portugali keeles ons treik muideks  grev. 

 Seejärel jalutasime künkast ülespoole ja leidsime mingi pargi. Kuna ilm polnud kiita, siis kauaks me sinna pidama ei jäänud. Lootsime üles leida vana kollase trammi nr 28, mis peaks Lissabonile ringi peale tegema ning enamus vaatamisväärsusi näitama. Liikluskorralduse tõttu, et künkal aga ummikuid ei tekiks, ei tohi tramm seal enam peatuda ning nii liikusime künkast alla tagasi. Seiklesime mööda tanavaid ning leidsime igasuguseid muid vaatamisväärsusi.

Näiteks ühe ilusa sinise ukse. Üldse võiks siin ustest eraldi galerii teha. Nagu ka maju katvatest ilusatest glasuurplaatidest. Ohmujumal, kui ilusad ja erinevad need olla võivad.

 Keegi oli unustanud parkima panna. Ilmselt ollakse siin väga karmid sellega :D
Seejärel leidsime ühe väga ägeda turu või me ei teadnudki kuidas seda lõpuks nimetada. Toiduväljak :D
Nimelt on seal hunnik erinevaid toidu-joogi pakkujaid ning keskel on lauakesed, kus seda kõike siis tarbida saab. Maitsed oli seinast seina ning nälga ei tohiks siin keegi jääda.
Meie seekord jäime :D Polnud valmis veel sööma ning suundusime edasi seiklema. Seekord ostsime sealt ainult Pastel de Nata. Mis on valmistatud kohaliku väga kiidetud pagarikoja poolt ning kus saab ka kohapeal vaadata, kuidas neid kuulsaid korvikesi tehakse.
Pastel de Nata  on üldse Portugali üks kõige enam levinud traditsioonilisi maiustusi. Seda leiab siin igalt poolt ja süüa saab seda samuti igal pool. :D Siin oli ta tõesti väga maitsev. Mu põsed järgneval pildil annavad ka kindlasti märku, kui maitsvad on siinmaal küpsetised :D

Seejärel läksime ja leidsime siiski selle kollase trammi. Kahjuks polnud see nr 28 aga hea õnne peale lootes, läksime siiski selle peale. Kohalikud kasutavad neid linnas liiklemiseks ja otseselt turistide jaoks see polegi ette nähtud. Ühe sõidu maksumus oli 2.90€ Suht  pricy! Muidu on bussipiletid üheks sõiduks/otsaks 1.85/1.90€. Järgnevalt ka video, kuidas käib selles trammis käigu vahetamine. Üliäge minu arust ja kuidas nad üldse aru saavad, kuhu seda liigutama peab? :D

 Ja interjöörist ka pilt.

 Sealjuures ei möödunud meie trammisõiduke üldse mitte vahejuhtumiteta :D Nimelt on pilet ettenähtud üheotsapiletina. Ning tegelikult on nii trammis, kui ka pileti peal kirjas, et lõpp- peatuses tuleks trammis väljuda. Muidu polekski muret olnud, kui me oleks olnud nr 28 peal, sest tiirutab ta suht kesklinna ja vaatamisväärsuste kandis ja tagasijalutamine poleks üldse mingi mure olnud. Antud juhul oli viimane peatus aga jumal teab kus teises linna otsas ja me poleks osanud sealt tagasi tulla. Busse seal ka ei liikunud, seega olime suht supi sees. Lootsin mina eaka meesterahva härdusele ja ütlesin Polinale ja Janale, kes juba eemale jalutasid, et me mingil juhul siit ära ei läheks, sest plaan oli ikka sama trammiga linna saada. Vahepeal lisandus veel üks tramm ja noorem sohver. Tehti suitsu ja vahetati käsikangidega marsruuti trammi peal olevat kirja.  Ja kui trammijuht lõpuks ikka trammi astus, siis tegin oma kõige suuremad kutsikasilmad ja palusin mõttes, et ta meid ikkagi peale võtaks. Ja siis ta rehmaski käega ja podises nina alla, et me peale läheks :D Hõikasin tüdrukud tagasi ja kiirustasime peale. Linnas väljudes ütlesime oma kõige ilusamad  Muito Obrigada´ d sohvrile ja naeratasime oma kauneid naeratusi valgetelt neidudelt nagu aga oskasime :D Nimelt saame siin ikka ja korduvalt tähelepanu osaliseks, et me nii heleda nahaga oleme. Kuigi ma olen siin ikka mõnuga jumet juurde saanud. Teistele ei hakka väga peale ja nad pigem hoiduvad otsese päikese käes olemisest.

 Jõudsime oma rännakutega Lissaboni nö  down town´i. Eemalt on näha ratsaniku kuju ja kommerts väljakut. Nii nad seda nimetavadki- Praca do Comercio. Väljak suubub Taguse jõele. Vaade on ilus ja avar. Teisel pool on aga  Rua de Augusta võiduark. Sealt saab alguse tähtsam kaupluste ja restoranide tänav Rua de Augusta.  Kuna olime väsinud ja näljased, siis otsustasime väljaku ääres oleva Itaalia restorani kasuks. Ja me ei pidanud pettuma. Muideks, siinmaal on traditsiooniks pakkuda sööki ootavale kliendile leiva-saia pätse, mingi kaste-või-oliivõli, ka pasteet või oliivid aga alati lisandub selle hind arvele. Siin olid näiteks kaste ja grissiinid kohe laua peal ja meile pakuti neid lahkelt süüa nagu oleks tegu nendepoolse lahkusega, kui üle küsides selgus siiski, et nende eest peab eraldi maksma. Nagu meile Sintras kohalik seletas, siis nende jaoks on see okei aga meile kui turistile, ehk veidi imelik. 

 Otsustasime saagu mis saab, süüa pizzat. Ja kui hea see pizza oli. See lihtsalt oli imehea! Joogiks võtsime muidugi sangriat :D

Otsustasime ka kindlasti magustoite proovida ja ma leidsin, et Itaalia restos oleks ainuõige proovida Tiramisut. Ja kuidas ma seda nautisin. See oli imeline, pehme, piisavalt seisnud ning mahlane. Jagasime seda Janaga ja Polina võttis šokolaadikoogi ja jäätisepalli.

Seejärel oli õues juba pime ning jalutasime mööda öist linna oma hostelipugerikku, kus magasime pikalt ja sügavalt :D
Järgmisest päevast kirjutan uue postitusena, sest see on juba kilomeetripikkune :D